Kas isevalatud rattad kannatavad sõitmist?

Polüuretaan, millest RULA uued rattad valasime, tahab pärast valamist seista 7 päeva, et saavutada täistugevus. Valasime eelmisel laupäeval, seega saime täna esimest korda panna koormuse ratastele peale ja vaadata, mis juhtub. Kuid ärme kiirusta ajast ette. Enne tänaseni jõudmist töötasime veel ratastega mitmel puhul.

Rattad tulid valuvormidest nii, et nad olid küünlarasvaga koos. Kasutasime küünlarasva vormipahtli ja release agenti asemel vormi pinna silumiseks ja rataste vormist kätte saamiseks. Pikemalt on sellest kirjas valamise postituses. Seega valamisjärgselt oli esimene oluline samm puhastada rattad ära. Tavaline rasva lahustav nõudepesuvahend, natuke vett ja harja ja puhtaks nad saidki.


Edasi oli vaja rattaid lihvida. Esipindadel olid näha lõikamisjäljed, kust me lõikasime ära üle vormi ääre läinud osad. Erinevatel pindadel oli näha 3D prinditud vormi sooni, kus küünlarasv ei olnud piisavalt vormi katnud. Lisaks oli vormist eemaldamisel tekkinud defekte, kuna me kiirustasime veidi valamispäeva õhtul vormist eemaldamisega. Lihvisime alguses 80-se ja seejärel mitme peenema liivapaberiga esi- ja tagapindasid. Veerepindasid lihvida polnud mõtet, need saavad sõitmisel nagunii lihvitud.

Lihvimisel muutus polüuretaan hallikaks. Proovisime testratta peal erinevaid iluviimistluse võimalusi, aga kõige loomulikuma tulemuse andis must aerosool kruntvärv. Niisiis, pärast lihvimist, puhastamist ja kergelt-kergelt musta kruntvärviga pihustamist, selline näeb välja rataste koduse valamise edulugu. Väga originaali-lähedane tulemus.


Selline näeb välja ebaõnnestumine. Ratta esipinnal (ja see osa ulatub tegelikult ka veerepinnale) on näha koht, kus PU segu jäi korralikult segamata ning ei kõvastunud lõpuni ka pärast 7-päevast seismist.


Visuaalse tulemuse üle ei saa seega esimese korra kohta kurta. Teeme ühe valamise kindlasti veel, et tulemust parandada, aga isegi praegu kannatavad neljast rattast kolm täiesti kriitikat. Kui poolik tekk välja arvata, hakkab RULA oma endist kuju tagasi saama. 


Iga ratas on loomulikult täpselt nii hea, kui hästi temaga sõita saab. Allolev video näitab sõna-sõnalt esimest rula peale astumist pärast vähemalt 25-aastast pausi, nii et ärge olge stiili suhtes kriitilised :) Sõitsime palja jalaga, et mitte poolikut tekki ära kraapida. Mathias sai ka oma esimesed proovisõidud tehtud nii püsti, kui ka istudes mäest alla. Video kõike ei näita, kokku sõitsime ca 20 minutit.


Lisame allapoole mõned fotod ka, aga lõpuni kõvastumata kohad rataste pinnal võtsid sisse kõik väikesed kivikesed, mis tee peal olid. Siiski - korralikult kõvastunud kohad pidasid esimesele katsesõitmisele ilusti vastu. Struktuurset probleemi rattaga ei olnud st laiali ei lagunenud, tükke välja ei visanud. Selle defektse rattaga ma lauluväljaku mäest alla sõitma ei läheks, aga ülejäänud kolm ratast tunduvad igati adekvaatsed. Ja mis kõige lahedam, feel oli õige. Me polnud selle 90-se duromeetri osas üldse kindlad, testtüki peal katsudes tundus see maru kõva kumm, aga rattana rula all tundus see täpselt õige. Nii et meie valamisega apsud välja jätta, ma ütleks, et ise rataste valamise meetod on valideeritud ja toimib. Eks aeg näitab, mis ratastest nüüd edasi saab, kui nende peal pikemalt sõitma hakkame. Põhiline sõitja saab muidugi olema minust oluliselt kergem, nii et päris heavy duty tuleproovi need rattad pikema perioodi jooksul ei saa.

Kolm ratast on korralikud, kuigi mõni pehmemaks jäänud kriips oli iga ratta pinnal, neljandast on pool ratast edu ja teine pool on fail 😀




Comments